Just sellised me näeme välja Teistele – Sinine Täpp

/ “This is how we look for Others – Blue Dot” /

Asukoht Teos on müügis / KOOS galerii

/ Akrüülmaastikumaal, EPO-vaik, MDF – mõõdud 2,5 x 2,5 meetrit, kupli diameeter_1,9 meetrit, eendumine seinast 54 sentimeetrit /
 

Autorid Oliver Soomets ja Argo Männik

2023

Teos kujutab moodsas maastikumaalilises interpretatsioonis üht kosmilist täppi, mis on tehtud päikesesüsteemi äärealalt – Kuiperi vööst. Astronoom Carl Sagan lasi teha Voyager 1-l foto 14ndal veebruaril 1990 aastal Maast vahetult enne päikesesüsteemist väljumist ja tulemuseks oli pisike sinine “piksel”, vaevumärgatav sinine täpp keset üüratut musta tühjust. Pilt levis globaalselt telemeedias sõnumiga:” Just sellised me näeme välja Teistele.” NASA ja Ameerika administratsiooni sõnastuses: “That´s here. That´s us. That´s home.”
 
See on portree “Meist”. Kunstnik üritab tõlgendada ja vaadata täpsemalt selle kaugusest hägusa kujutise, sinise planeedi sisse, mille unikaalsus seisneb selles, et see kõik meie ümber sünnib päriselt. Me oleme osa sellest haprusest ja meil on võimalik osa saada juhusest, mis isetult liigub kuhugi ja samas paistab universumi äärealalt vaevu märgatava anonüümse punktina.
 
Antub maal on triloogilise maaliseeria “Jumala vaade” II osa.
 
 

Väljavõte Carl Sagan’i raamatust “Pale Blue Dot” (minu konarlikus tõlkes): “Kui Voyager 1 lahkus meie planeedi lähedusest päikesesüsteemi äärtesse, lasin pöörata ta kaamera ümber viimaseks pilguks koduplaneedile. Voyager 1 oli umbes 6,4 miljardi kilomeetri kaugusel ja ligikaudu 32 kraadi päikeseekliptikast kõrgemal, kui ta jäädvustas portree meie maailmast. Maa jäi hajutatud valguskiirte keskele ja tundub kui pisike valguspunkt, kõigest 0,12-ne piksline kahanev poolkuu.

… / Siin on see punkt. See on siin. See on kodu. See on meie. Sellel on igaüks, keda armastad ja keda tunned, igaüks, kellest oled kunagi kuulnud, iga inimene, kes kunagi on elanud oma elu. Seal on Meie rõõmude ja kannatuste summa, tuhanded religioonid, ideoloogiad ja majandusdoktriinid, iga viimne kütt ja korilane, iga kangelane ja argpüks, kõik tsivilisatsioonide loojad ja hävitajad, kuningad ja talupojad, iga armunud paar, iga ema ja isa ja lootusrikas laps, iga korrumpeerunud poliitik ja “superstaar”, iga pühak ja patune inimkonna ajaloost – kõik on seal, pisikesel tolmuosakesel päikesevalguses rippumas.

Maa on väga väike lava suurel kosmilisel areenil. Meie poosid, meie kujuteldav eneseolulisus ja petlik arvamus, et meil on universumis mõni privilegeeritud positsioon panna proovile maailm kahvatu valguspunkti poolt. Meie planeet on üksik terake suures kosmilises pimeduses. On öeldud, et astronoomia on alandav ja iseloomu kujundav kogemus. Ehk ei ole paremat näidet inimliku ennastsalgamise meelitamise rumalusest kui see kaugenev pilt meie pisikesest maailmast. Minu jaoks rõhutab see meie vastutust käsitleda üksteist lahkesti ja hoida ning hellitada kahvatut sinist täppi, ainust kodu, mida me kunagi oleme tundnud.”

Detailvaated ja erinevad valguslikud olukorrad